no nii palju kui mahub. :D

Mõllasime nende kahega terve päeva. Vahepeal muidugi käisime meie pool, sest me tahtsime süüa ja pesta, nemad aind süüa. Õhtuks olime kena asendi sisse ehitanud ja lõkke üles seadnund, olemas olid ka väiksed joogid, aga vähese alkoholi sisaldusega. Kujutate ette, et sellises korallilises kohas võib õhtul pimedaks minna, aga nii see oli, küpsetasime mingeid Hiina pakendiga vahukome ja üks hetk taipasin, et muusikat võiks ka olla, et mul on läpakas ja neti pulk kaasas. Asi olemas, tantsisime igasuguste lugude järgi, nt: Foo Fighters - Kung Fu Fighting, Metro Station - Shake it ja siis veel igasuguste Usheri ja teiste artistide loomingu järgi. Tegelikult oli hea tunne poolvõõrastega pidu panna. "Lyuvi, tulge nüüd, järgmine pakett vahukomme on valmis küpsetatud." karjus Tom meile, ilmselt me tantsisme nii kõvasti, või ei saanud me lihtsalt aru, et ta pidid meid kolm korda kutsume. "Meid kutsub." ütlesin järsku. Hüpplesime lõkke äärde ja Bill ütles, et ma muusika korraks kinni paneks. Tom hakkas kitarri mängima ja hakkasime kõik laulma lugu Foo Fightersilt - 100 years. (kohustuslik muide selle jutu juurde. :D) Lõpuks olin ma nii väsinud, et lihtsalt enam-vähem poole tantsimise pealt vajusin liivale istuli ja siis sinna ka magama. "Isis, Isis!" sosistas keegi mu kõrva ääres. Tegin silmad lahti ja nägin, et see oli Bill. "Kas tahad koju, oma voodisse?" Raputasin pead "Mulle meeldib siin." ütlesin vaikselt ja tõstsin pead. "Kus Tom ja Kess..Lyuvi on?" "Metsas, otsivad oksi veel, et tuli ära ei kustuks. Kes on Kess?" "Kess? ah, eesti keelne sõna, sorri sellepärast." "Mis see tähendab?" "Kess? See on tähendabki see." mõkutasin talle seal. "Okei. Oled kindel, et sisse ei taha minna?" "Mhmh ja pealegi ma ei jaksas käia, mitte, et ma purjus oleks aga ma olen lihtsalt nii väsinud, päev läbi ringi müttand ja hai nägemine võtab ikka veel seest kõhedaks." "Hai oli jahh päris hirmus aga hea asi on see, et olime sel ajal jalgu pidi rannal liiva sees ja meid ta ei ohustanud." "Kas üldse keegi vees oli?" küsisin. "No ma ei näinud, aga samas saare teisel poole võis olla, seal ikka suht palju rahvast." rääkis tema, mina aga peatusin pilguga taevas. "Vaata, tähed." puistasin vahele ja näitasin näpuga üles. Bill pani end minu kõrvale pikali ja me alustasime väikest vestlust. "Need on nii madalal." vastas tema. "Jahh, selline tunne, et tõstad käe ja võiksid selle läbi tähtede pista." "Aga siin pool horisonti ongi taevas nagu madalamal." "Ma tean, aga nii kuidagi...võõras." "See on lihtsalt imeline." "Maagiline." "Yes, so so magical." ütles Bill väga irooniliselt, mille peale ma naerma pistsin. "Tead, tule." ütles ta mulle ja viis mind saare tippu, see oli meie asukohast umbes paarsada meetrit. Ega see palju polnud, saar oli isegi 3*5 km suur. "Vaata sinna poole ja vaata sinna, kus me olime." ütles Bill, et vaataksin edasi ja tagasi. Seal kus meie olime, olid tähed hoopis madalamal ja eemal olid need hoopis kõrgemal. "SEE on maagiline." ütles Bill. "Bill, see ongi nii, et mida lähemal seda madalamal." "Ei ole, mõtle nüüd natuke. Tegelt mida lähemal seda kõrgemal ju. Mõtle tähtedele enda üles ja siis silmapiiril, kummad on madalamal?" "Ah on jah, silmapiir on ju madal ja tähed seal ka madalal.. Sul on õigus." pidin ma väga vastuoluliselt seda viimast osa ütlema. "Peaaegu alati." kekutas ta vastu. "Bill, tüdrukutele ei meeldi see." "Misasi?" "See, mida sa just tegid." "Aaa, no ma siis rohkem ei tee praegu." "Oleks hea, kui sa kunagi nii ei teeks." "Hmmm...heaküll." "Liigume tagasi?" "Juba, ma tahtsin just siin olla, sinuga." oli ta aus. "noh, okei." loll mina kargas välja. "Jookseme vette." ütles Bill ja tiris mind enda järel." "Sotuuu." karjusin ja pühkisin käega vett näost.
"Isis, ma lihtsalt pean ütlema, et sa oled väga ilus." tõmbas Bill mind enda ette ja vaatas silma. "Heh." naeratasin ja kõik kiskus seest soojaks. Kiss me, kiss me kiss me käis mingi kassett ringi ratast mu mõistuses. Siis ta lükkas juuksed õrnalt kõrva taha ja teiselt poolt ka ja minu poolest oleks me võin kohe asja ära teha. "Tõsiselt ilus." ütles ta veel kord ja siiiiiiiiiis ja siiiiiiiis. "Bill." kostus kaldalt. Nooo, u can't be serious, mõtlesin, Mez gonna kill that itzy bitzy boy there. "Tulge kähku, torm on tõusmas." Or not mõtlesin jälle. "Tegelt ka, Lyuvi läks asju korjama ja jooksis evakueerimise laeva juurde, ütlema, et ootaks meid ka. Tegime kähku sääred sealt, kuid mida värki. Laeva polnud, POLNUD. Ja siinsed tormid on ju surmavad, miks muidu evakueeritakse. Tundes Kessu, tean, et see tsikk on endast väljas, Tom juba närveldas ka vaikselt ja hakkas juba tekstsõnumeid trükkima lähedastele. "No te teete nalja v? Me ei hakka täna surema." ütlesin kindlalt. See surma oht oli juba Billilt ka mõistuse viinud. "Esmalt, otsime koha, tugevama koha, kus saaks varjuda ja siis päästevestid, et me ära ei upuks." ütlesin. "Varjuda?!?" kargas Tom mulle peale. "Tulekul on taifuun ja sina tahad varjuda?" "Tom, lõpeta ära. Tal on õigus, me ei saa lageda taeva alla ligunema jääda." käitses mind Bill. Juba käis sahmakas ja välk ja müristas, tulid suured vihmapiisad ja meil ei olnud isegi veel täpset kohta, kuhu minna.

quit.

Agentuuris said kõik asjad klaaritud. Saime uue identiteedi ja elukoha ja kõik oli jälle uus. Meie järgmine tööots oli Taanis ja Saksmaal. "No tsau Isis." ütles Kessu mulle. "Ära naera mu nime. See on jumala stiile. Võrreldes sinu Lyuviga." "Lyuvi on ka väga stiilne ja kaasaegne." "Onon." "On küll." "No ma ütlesingi, et on." "Mida iganes." Pakkisime oma asjad esmalt saksamaale sisse, jälle kuskil rikaste rajoonis, aga seda me ju olime ka, rikkad. Kahe kuu palk oli suurem, kui mõne aasta palk. See oli ka hea, et kõik kolimine ja reisime on firma kulul. Oli juba õhtu kätte jõudnud ja seekord oli meil sama korter, suht suur risk oli nii, aga me just nõnda tahtsimegi. Vajusime otse voodisse. Saime magada nii kaua kui tahtsime, sest meil oli ju ikkagi kaks kuud puhkust enne tööd. Olime paar päeva paigal kui otsustasime minna Malediividele puhkama. Sättisime end sealgi sisse ja juba paari päeva pärast kuulsin ma meie uksel koputust. Kessu võttis 9mm kätte ja tuli ukse taha seisma samal ajal, kui ma avasin. "Oi, tere." ütlesin ja Kessu sai aru, et probleemi pole. Libistas relva kapisahtlisse ja tuli ka uudistama, kes seal olid. "Teie. Bill ja Tom." ütles Kessu üllatusega. "Jah, me mäletame teid meie väikselt peolt aga nimed ei tule meelde. Siis mõtlesime, et kutsuks teid ujuma või niisama olesklema." rääkis Tom. "Heaküll. Olen Lyuvi ja tema on Isis." rääkis undecover Kessu. "Lähme" ütlesin ja astusin toast välja, Lyuvi mu järgi. "Niisiis, Isis ja Lyuvi, kuidas te siia sattusite?" "Aaah, tead, elu vajab puhkust ka." ütlesin ja ohkasin. "Jahh, võrreldes meie tööga." rääkis Kessu ilma mittemingisuguse mõtlemiseta. "Mis tööd te siis teete?" küsis Bill jälle. "Eeeeh.." vaatasime üksteisele otsa. "Me oleme.." "Mis te olete siis?" ei andnud ta järgi. "IT-spetsialistid." ütles Kessu. "Vägev." sõnas Tom. "Jookseme vette." ütles Bill ja poisid juba jooksid, aind, et mäng oli ebaaus meil oli vaja riided ka seljast ära ajada. Kessu kandis ülemist. ja mina alumist. Ajasime riided kärmelt seljast ära ja jooksime järgi. Muidugi olid nad meile täiesti võõrad aga vees sai meil nalja hullult, ainuke paha koht oli see, kus Bill mind jalgepidi veel alla tõmbas ja vesi mul kõik kurku läks. Pärst terve aja ta muidugi palus aina vabandust ja vabandust.

you don't know.

"On sul aimu, kus ruumis nad olla võivad? Sest me peame vältima kokkupuudet teistega välja arvatud see Brasiillane." küsisin Kessult. "ssss." kuulis ta samme. Veeretasime end suure diivani taha. Kessu tegi mulle nats viipekeelt, et näidata mina vasakule tema paremale. Tegime natuke luuret, olles kindlad, et kedagi ei ole, sisenesime ühte ruumi, seal olles avastasime, et olime heliruumis. Muidugi võiks igaüks igakell siia sisse astuda. Vahetasime riided, ja liikusime sujuvalt, kuid siiski ettevaatlikult nvälisukse poole, nagu oleks me sealt just sisse astunud. Käimas oli väike pidu ja me olime invited, kui brasiillase kaaslased. Noh, tegelt olid küll keegi teised kaks, aga meil oli vaja töö ära teha, seega..asendasime end nendega. Minul oli seljas see.: selle kleidisaba all olid mul peidus nuga ja püss. Kessu kandis midagi sellist: Selle kleidi peal oli ka väike jakike, kuhu sisetaskutesse olid ära peitud samad asjad mis minulgi. Jalas oli meil midagi sellist.: minul need gladiaatori omad rohkem ja Kessul kinnised kingad.
"Tere." ulatasime mõlemad kätte ja naeratasime. Meile tuli koheselt vastu naeratades David Jost, peo korraldaja. "Te olete siis Juaniga, on mul õigus?" "Jah, nii see on." vastasin. "Mina olen Inga ja tema on Jekaterina." osutas Kessu endale ja mulle. "Oi, Venemaalt?" "Heh, mina küll aga tema..Rootsist." vastasin naeratades jällegi. "Aga mis siis ikka pikema jutuga, tulge edasi, Juan on ka kuskil, kui teda näen saadan ta teie juurde." "Väga hea." lõpetas Kessu. "Meil on probleem." ütles Kessu ja nägi, et Tom ja Bill suundusid meie poole. Me jäime üsna rahulikuks. Rääkisime nendega natuke juttu ja siis tuli juba Juan, kes ei saanud üldse aru, kes me oleme. Poisid ei saanud muidugi midagi ka aru. "Oh vabandust, ta on haige, see on amneesia kergem vorm." valetasin ja tegin head nägu samalajal kui Kessu seletas teemantikaupmehele, et meil on vaja temaga rääkida. "Me lähme viime ta koju." "Aga tulete tagasi?" küsis Tom ja vaatas Kessule otsa. "Me ei tea. Vaatab veel. Võibolla." Läksime uksest välja ja viskasime Juani sina samasse kaubikusse kuhu olime ta kaks eskorttüdrukut lukustanud. "Mis toimub?" märatses Juan. "Ole rahulik, parem loe minuteid oma surma kuupäevani." naeris Kessu ta üle. "ohhh, ära ole nii karm." naersin kaasa. "Te räägite tõsiselt vä? Aga meie?" kisas üks blond tsikk. "Te ka, pealtnägijaid ei tohi jääda." ütles Kessu tõsiselt. "Palun, me ei räägi midagi, lihtsalt laske meil ellu jääda." hakkasid need tsikid korda mööda anuma. "Aaahh, olge vait." käratasin. "Te saate süsti, mille tulemusel ei mäleta te midagi tänasest õhtust."

"Tehtud?" küsis Kessu mult. "Alati." vastasin. "Kas lähme võtame mingid kohvid ka?" "Aaah, ei hakka tahaks magama minna." "Persssse." "Mis nüüd." "Pidu, meie asjad on kõik heliruumis." "A no pohka, nagu meil neid siirekomplekte vähe oleks." Selle peale naersime mõlemad. "huvitav mida nad küll mõtlevad, kui need eest leiavad." ja siis naersime mõlemad veel rohkem. "Aga äkki kutid pettuvad, kui meid eest ei leia." "Ei ole nii. Lähme koju magama." ütlesin ja tegime seda. Hommikul tõustes kuulasin oma automaatvastajat esimesena. Tubli töö. Ütlesin seda ka Kerstinile. Ma loodan, et olete homseks New Yorgis tagasi. Ma edutan teid natuke. Aga kuhu, see jääb üllatuseks. "Ohh kui hea." ütlesin enda ette ja läksin hambaid harjama. Vannituppa sisse astudes kuulsin nagu väikest klõpsatust. Muutusin valvsaks ja kükitasin mustapesu korvi taha. Otsisin vannitoast midagi teravat, millega end kaitsta saaks. Ma ei leidnud midagi. Siis veeretasin end vanni kõrvale ja võtsin sealt pumba. XD :DD Śiis vaatasin vannitoa uksest välja ja sain aru, kust need klõpsud tulevad. Kass mängid kardinaga ja mingi asi seal tegi seda häält. "Kurat ma olen hulluks selle tööga läinud." tegin vannitoas oma toimatused ära ja läksin riidetuppa, et midagi selga vaadata, kaua ma ikka ööriietes ringi jalutan. "Holy shit." haarasin jalatsikapilt tulirelva, kui kuul lendas otse mu pea kõrvale peeglise. Haarasin relva keerasin ümber, tulistasin kolm korda vastu aga seal polnud kedagi. Tegin tagurpidi käigu ühte kappi sisse, urgitsesin sealt ülevalt teised kuulid ka ja panin relva täis. Lükkasin jalaga kapiuksed lahti ja jooksin tulistades alla tuppa. Ründaja võis olla kus iganes, mu korter on kahekorruseline ja 150 ruutmeetrit. Nähes, et õhk on puhas läksin rõdule ja sealt alla maha. sättisin asjanduse vööle, et see välja ei paistaks, muidu olin alles pidžaamas, aga no pohka see ja marrsisin sirgelt peaaegu kilomeeter keset linna Kessu juurde. Jõudsin tema korrusele ja nägin, et ta korteriuks oli lahti. Läksin kikivarvul sisse, ise valmis relva haarama ja siis nägin ühe pruuni kapi peegelduselt kuju, tema vist mind ka, sest me hakkasime üksteisele vastu tulistama. "Jesus Christ. Mida sa tulistad mind. Kessu olen." karjus ta. Seepeale lõpetasin. "Sa tulistasid mind ka." "Ma nägin aind, et uks läheb lahti, kust ma pidin teadma, et sina sisse tuled." "No okei." Miks sa nii riides oled?" "Sest ma ei jõudnud riideid ära vahetada, mul käis sõda seal, korter on segi, kaks miljonit vastu taevast." ütlesin ja vaatasin ringi. "No ega sulgi parem pole." "Kuule ega jah." ütles Kessu ja hoidis kätt õlal. "Mis sul seal on?" "Midagi." Selle peale tegin kurja nägu. "Riivata sain." "Sa oled haavatud. Lähme puhastame ära."
Tegime kõik vajaliku ära, puhastasime, sidusime kinni. "Õnn on, et nahapinnast aind 2cm see havv sul." mõtle kui oleks madalamalt lastud." podisesin. "Jahh ma tean, et siis oleks südame lähedal olnud." karjus Kessu mulle vastu. "Äkki teeme selgeks, kes need olid?" "Jahh," vastasin vaikselt. "Ai, no kurat valus on ju." karjus Kessu veel. "No ole rahulikult." Olime natuke aeg vaikselt, Kessu jändas oma õlaga samal ajal kui mina läpakaga. "Käes." ütlesin ja haarasin relva ja hakkasin ukse poole liikuma. Kessu jäi paigale. "Anna mulle teised riided ka." ütlesin naerdes. "Mine võta." ma nii kaua loen üki-kakid oma kullakeste peal. Selle all mõtles ta muidugi, millest püssi ta kasutab.

"Vannipump!? Sa oleks vannipumbaga omast arust kellegi vagaseks teinud?" küsis Kessu mind üle. "Nojahh, muideks see on võimalik, kohe kõrisõlme peale tugev löök, pärast seda enam hingata ei saa ja ongi kõik." vastasin rahulikult. See jutuajamine toimus meil autos millega sõitsime tagasi Hump de Vill majast, kust olit pärit meie ründajad. Tegime sealgi nagu igaskohas puhta töö. "Dvj, ma helistan Delindale, et ta mu korteriukse lukustaks, sest me lendame kohe tunni aja pärast New Yorki." "Kuule Älis." "Noo, KEssu." "Oled sa kunagi mõelnud lõpetamisele?" "Mille?" "Nagu selle topeltagendi oma." "Olen küll." "Ja..?" "Ma ei saa. Selle asjaga on nii, et tahad paljusa tahad aga sa hakkad puudust tundma. Su elu on rohkem ohus, kui siis kui seda tööd teed, sul on igas maailma otsas kaitse olemas. Aga kui sa üksi oled siis oled üksi." "Ma mõtlen küll iga õhtu, et nüüd ma lõpetan, just nüüd." "Miks?" "Tahaks, oma kodu, päris kodu, peret abikaasat kõike seda." "Nojahh." oli natuke aega vaikust, kui ma selle katkestasin. "Teeme diili." "Noo.." "Teeme nii, et kui meil on mõlemal täiuslik mehekandidaat olemas, siis lõpetame." "Tegelt." "Ja." "Okei. Diil?" "Diil." naersime mõlemad ja ma sõitsin sisse Take Away mäkki. Võtsime hiigelportsud rasvast toitu ja nautisime. Siis aga läksime lennukile ja jäime magama.

Ja nii see algab.

"Kata mind." ütlesin ja jooksin läbi kuulirahe ise vastu tulistades kaks meetrit ühest maja otsast teise maja taha, "Kõik korras?" küsis maaslamajalt. "Jahh, kuul põlvekedaras, muud midagi." "Okei, ole rahulik, varsti on see kõik läbi siis saad arsti ja umbes 700 000 tuhat krooni Ameerika valitsuselt." ütlesin ja naeratasin vaikselt. "Eleanor, tule, ma katan." karjusin Elile aga ta ei vastanud. "El!" karjusin uuesti ja vaatasin ümber nurga. Ta oli maas. tundsin kuidas mu nägu tõmbus lubjavalgeks ja kõik käis justkui aegluubis. Avasin tule uuesti ja jooksin ta juurde. Selle peale tõmbasid juba kolm must autot minema ja mulle jäi vaid üks haavatu, üks hukkunud ja lugematul arvul kuule.
"Avaldan kaastunnet." ütlesin Jenahile, Eli tütrele. "Aitäh." vastas ta ja hakkasin oma auto poole minema. "Hei Älis, sa olid viimane, kes temaga koos oli, ehk ütled mis olid ta viimased sõnad?" küsis Jen. Vaatasin alla, esimest korda selle matuse jooksul tulid mul pisarad silma. "Ta ütles...ta ütles, et ...Vajutan päästikul oma sõrme villi." tekkis vaikus. "Ta lihtsalt armastas oma tööd, oma Suni, enda püstolit, tulistamist, meie kohvipause ja söörikuid, neid kerge kontsaga kingi, mida pidime kandma ja seda, kuidas jalad valutasid, kui nendest lahti saime....Lähme mõnipäev sööme, siis räägin pikemalt meie seiklustest." "See oleks tore." "Jap." kallistasin Jeni ja hakkasin uuesti astuma. "Kas sa sängitamiseks ja lipupanemiseks ja presidendi kõneks ei jäägi?" "Ei. Tahan teda eelkõige mäletada elusana." ma sõitsin koju, tegin ühe kuuma mullivanni ja heidsin magama, ärgata suvatsesin alles kelle üks päeval, siis läksin ka agentuuri, kus mul seisis vastas juba uus paariline, imelik, et kuuest aastast saab saab kõigest päevaga paarilise välja vahetada aga mis siis ikka tööd tuleb teha. "Älis, saa tuttavaks see on Kerstin, sinu uus partner." ütles Nicolette, meie töödejuhataja. Vaatasin seda plikat pika pilguga. "Heaküll. Eelnev register." vastasin kindlalt. "8 kuud Iraagis julgeolkut, kolm aastat salaluures, nüüd siis sinu partner topletagentluses." "Heaküll, umbes sama kaua relva käsitlenud nagu ma, aga ära sa isegi mitte mõtle, et topeltagentlus on sama mis julgeolek või salaluure." ütlesin jällega üleolevalt. "Minu...õigemini meie tuppa palun." lisasin ja hakkasin ees minema. "Kuida sa siis siia sattusid, Kerstin?" "Hmm, esiteks olek Kessu sulle ja teiseks, olen alati seda teha tahtnud." "No kui alati, siis miks mitte algusest?" "See on keeruline seletada ja võtab aega." "No aega on meil tervelt 48 tundi enne järgmist Venemaa-Ukraina reisi. Istu." "Miks sa mind käsutad.?" "Sest mulle meeldib." "Heaküll, ma istun, aga sellepärast, et ma tahan mitte, et sina käsid. Kus mu laud muidu on?" Selle peale jäin ma väga tõsiselt vaatama ja kuidagi justkui katkesin. "aaah, vanandust, ma ei tahtnud." vabandas Kessu ja otsis kohta kuhu pilku heita. "Seal." näitasin näpuga eelnevale Eli kohale. "Okei." '
On neli aastat sellest, kui meist Kessuga parterid said ja nüüd oleme me peaaegu lahutamatud. Kanda tohtis tööpostil ka aind nelja erinevat stiili riietust.
"Hei, Kess. Operation Tokio hotel." ütlesin ja me laskusime ühe kõrgema maja katuselt trossidega madalama maja katusele, mis btw enamus oli klassist, lõikasime sinna ilusa ringikese sisse ja lasime enda mööda trossi põrandale. "Here we go." ütles Kessu. Ja meie mai ei tea mitmes operatsioon algas.