quit.

Agentuuris said kõik asjad klaaritud. Saime uue identiteedi ja elukoha ja kõik oli jälle uus. Meie järgmine tööots oli Taanis ja Saksmaal. "No tsau Isis." ütles Kessu mulle. "Ära naera mu nime. See on jumala stiile. Võrreldes sinu Lyuviga." "Lyuvi on ka väga stiilne ja kaasaegne." "Onon." "On küll." "No ma ütlesingi, et on." "Mida iganes." Pakkisime oma asjad esmalt saksamaale sisse, jälle kuskil rikaste rajoonis, aga seda me ju olime ka, rikkad. Kahe kuu palk oli suurem, kui mõne aasta palk. See oli ka hea, et kõik kolimine ja reisime on firma kulul. Oli juba õhtu kätte jõudnud ja seekord oli meil sama korter, suht suur risk oli nii, aga me just nõnda tahtsimegi. Vajusime otse voodisse. Saime magada nii kaua kui tahtsime, sest meil oli ju ikkagi kaks kuud puhkust enne tööd. Olime paar päeva paigal kui otsustasime minna Malediividele puhkama. Sättisime end sealgi sisse ja juba paari päeva pärast kuulsin ma meie uksel koputust. Kessu võttis 9mm kätte ja tuli ukse taha seisma samal ajal, kui ma avasin. "Oi, tere." ütlesin ja Kessu sai aru, et probleemi pole. Libistas relva kapisahtlisse ja tuli ka uudistama, kes seal olid. "Teie. Bill ja Tom." ütles Kessu üllatusega. "Jah, me mäletame teid meie väikselt peolt aga nimed ei tule meelde. Siis mõtlesime, et kutsuks teid ujuma või niisama olesklema." rääkis Tom. "Heaküll. Olen Lyuvi ja tema on Isis." rääkis undecover Kessu. "Lähme" ütlesin ja astusin toast välja, Lyuvi mu järgi. "Niisiis, Isis ja Lyuvi, kuidas te siia sattusite?" "Aaah, tead, elu vajab puhkust ka." ütlesin ja ohkasin. "Jahh, võrreldes meie tööga." rääkis Kessu ilma mittemingisuguse mõtlemiseta. "Mis tööd te siis teete?" küsis Bill jälle. "Eeeeh.." vaatasime üksteisele otsa. "Me oleme.." "Mis te olete siis?" ei andnud ta järgi. "IT-spetsialistid." ütles Kessu. "Vägev." sõnas Tom. "Jookseme vette." ütles Bill ja poisid juba jooksid, aind, et mäng oli ebaaus meil oli vaja riided ka seljast ära ajada. Kessu kandis ülemist. ja mina alumist. Ajasime riided kärmelt seljast ära ja jooksime järgi. Muidugi olid nad meile täiesti võõrad aga vees sai meil nalja hullult, ainuke paha koht oli see, kus Bill mind jalgepidi veel alla tõmbas ja vesi mul kõik kurku läks. Pärst terve aja ta muidugi palus aina vabandust ja vabandust.