no nii palju kui mahub. :D

Mõllasime nende kahega terve päeva. Vahepeal muidugi käisime meie pool, sest me tahtsime süüa ja pesta, nemad aind süüa. Õhtuks olime kena asendi sisse ehitanud ja lõkke üles seadnund, olemas olid ka väiksed joogid, aga vähese alkoholi sisaldusega. Kujutate ette, et sellises korallilises kohas võib õhtul pimedaks minna, aga nii see oli, küpsetasime mingeid Hiina pakendiga vahukome ja üks hetk taipasin, et muusikat võiks ka olla, et mul on läpakas ja neti pulk kaasas. Asi olemas, tantsisime igasuguste lugude järgi, nt: Foo Fighters - Kung Fu Fighting, Metro Station - Shake it ja siis veel igasuguste Usheri ja teiste artistide loomingu järgi. Tegelikult oli hea tunne poolvõõrastega pidu panna. "Lyuvi, tulge nüüd, järgmine pakett vahukomme on valmis küpsetatud." karjus Tom meile, ilmselt me tantsisme nii kõvasti, või ei saanud me lihtsalt aru, et ta pidid meid kolm korda kutsume. "Meid kutsub." ütlesin järsku. Hüpplesime lõkke äärde ja Bill ütles, et ma muusika korraks kinni paneks. Tom hakkas kitarri mängima ja hakkasime kõik laulma lugu Foo Fightersilt - 100 years. (kohustuslik muide selle jutu juurde. :D) Lõpuks olin ma nii väsinud, et lihtsalt enam-vähem poole tantsimise pealt vajusin liivale istuli ja siis sinna ka magama. "Isis, Isis!" sosistas keegi mu kõrva ääres. Tegin silmad lahti ja nägin, et see oli Bill. "Kas tahad koju, oma voodisse?" Raputasin pead "Mulle meeldib siin." ütlesin vaikselt ja tõstsin pead. "Kus Tom ja Kess..Lyuvi on?" "Metsas, otsivad oksi veel, et tuli ära ei kustuks. Kes on Kess?" "Kess? ah, eesti keelne sõna, sorri sellepärast." "Mis see tähendab?" "Kess? See on tähendabki see." mõkutasin talle seal. "Okei. Oled kindel, et sisse ei taha minna?" "Mhmh ja pealegi ma ei jaksas käia, mitte, et ma purjus oleks aga ma olen lihtsalt nii väsinud, päev läbi ringi müttand ja hai nägemine võtab ikka veel seest kõhedaks." "Hai oli jahh päris hirmus aga hea asi on see, et olime sel ajal jalgu pidi rannal liiva sees ja meid ta ei ohustanud." "Kas üldse keegi vees oli?" küsisin. "No ma ei näinud, aga samas saare teisel poole võis olla, seal ikka suht palju rahvast." rääkis tema, mina aga peatusin pilguga taevas. "Vaata, tähed." puistasin vahele ja näitasin näpuga üles. Bill pani end minu kõrvale pikali ja me alustasime väikest vestlust. "Need on nii madalal." vastas tema. "Jahh, selline tunne, et tõstad käe ja võiksid selle läbi tähtede pista." "Aga siin pool horisonti ongi taevas nagu madalamal." "Ma tean, aga nii kuidagi...võõras." "See on lihtsalt imeline." "Maagiline." "Yes, so so magical." ütles Bill väga irooniliselt, mille peale ma naerma pistsin. "Tead, tule." ütles ta mulle ja viis mind saare tippu, see oli meie asukohast umbes paarsada meetrit. Ega see palju polnud, saar oli isegi 3*5 km suur. "Vaata sinna poole ja vaata sinna, kus me olime." ütles Bill, et vaataksin edasi ja tagasi. Seal kus meie olime, olid tähed hoopis madalamal ja eemal olid need hoopis kõrgemal. "SEE on maagiline." ütles Bill. "Bill, see ongi nii, et mida lähemal seda madalamal." "Ei ole, mõtle nüüd natuke. Tegelt mida lähemal seda kõrgemal ju. Mõtle tähtedele enda üles ja siis silmapiiril, kummad on madalamal?" "Ah on jah, silmapiir on ju madal ja tähed seal ka madalal.. Sul on õigus." pidin ma väga vastuoluliselt seda viimast osa ütlema. "Peaaegu alati." kekutas ta vastu. "Bill, tüdrukutele ei meeldi see." "Misasi?" "See, mida sa just tegid." "Aaa, no ma siis rohkem ei tee praegu." "Oleks hea, kui sa kunagi nii ei teeks." "Hmmm...heaküll." "Liigume tagasi?" "Juba, ma tahtsin just siin olla, sinuga." oli ta aus. "noh, okei." loll mina kargas välja. "Jookseme vette." ütles Bill ja tiris mind enda järel." "Sotuuu." karjusin ja pühkisin käega vett näost.
"Isis, ma lihtsalt pean ütlema, et sa oled väga ilus." tõmbas Bill mind enda ette ja vaatas silma. "Heh." naeratasin ja kõik kiskus seest soojaks. Kiss me, kiss me kiss me käis mingi kassett ringi ratast mu mõistuses. Siis ta lükkas juuksed õrnalt kõrva taha ja teiselt poolt ka ja minu poolest oleks me võin kohe asja ära teha. "Tõsiselt ilus." ütles ta veel kord ja siiiiiiiiiis ja siiiiiiiis. "Bill." kostus kaldalt. Nooo, u can't be serious, mõtlesin, Mez gonna kill that itzy bitzy boy there. "Tulge kähku, torm on tõusmas." Or not mõtlesin jälle. "Tegelt ka, Lyuvi läks asju korjama ja jooksis evakueerimise laeva juurde, ütlema, et ootaks meid ka. Tegime kähku sääred sealt, kuid mida värki. Laeva polnud, POLNUD. Ja siinsed tormid on ju surmavad, miks muidu evakueeritakse. Tundes Kessu, tean, et see tsikk on endast väljas, Tom juba närveldas ka vaikselt ja hakkas juba tekstsõnumeid trükkima lähedastele. "No te teete nalja v? Me ei hakka täna surema." ütlesin kindlalt. See surma oht oli juba Billilt ka mõistuse viinud. "Esmalt, otsime koha, tugevama koha, kus saaks varjuda ja siis päästevestid, et me ära ei upuks." ütlesin. "Varjuda?!?" kargas Tom mulle peale. "Tulekul on taifuun ja sina tahad varjuda?" "Tom, lõpeta ära. Tal on õigus, me ei saa lageda taeva alla ligunema jääda." käitses mind Bill. Juba käis sahmakas ja välk ja müristas, tulid suured vihmapiisad ja meil ei olnud isegi veel täpset kohta, kuhu minna.