Ja nii see algab.

"Kata mind." ütlesin ja jooksin läbi kuulirahe ise vastu tulistades kaks meetrit ühest maja otsast teise maja taha, "Kõik korras?" küsis maaslamajalt. "Jahh, kuul põlvekedaras, muud midagi." "Okei, ole rahulik, varsti on see kõik läbi siis saad arsti ja umbes 700 000 tuhat krooni Ameerika valitsuselt." ütlesin ja naeratasin vaikselt. "Eleanor, tule, ma katan." karjusin Elile aga ta ei vastanud. "El!" karjusin uuesti ja vaatasin ümber nurga. Ta oli maas. tundsin kuidas mu nägu tõmbus lubjavalgeks ja kõik käis justkui aegluubis. Avasin tule uuesti ja jooksin ta juurde. Selle peale tõmbasid juba kolm must autot minema ja mulle jäi vaid üks haavatu, üks hukkunud ja lugematul arvul kuule.
"Avaldan kaastunnet." ütlesin Jenahile, Eli tütrele. "Aitäh." vastas ta ja hakkasin oma auto poole minema. "Hei Älis, sa olid viimane, kes temaga koos oli, ehk ütled mis olid ta viimased sõnad?" küsis Jen. Vaatasin alla, esimest korda selle matuse jooksul tulid mul pisarad silma. "Ta ütles...ta ütles, et ...Vajutan päästikul oma sõrme villi." tekkis vaikus. "Ta lihtsalt armastas oma tööd, oma Suni, enda püstolit, tulistamist, meie kohvipause ja söörikuid, neid kerge kontsaga kingi, mida pidime kandma ja seda, kuidas jalad valutasid, kui nendest lahti saime....Lähme mõnipäev sööme, siis räägin pikemalt meie seiklustest." "See oleks tore." "Jap." kallistasin Jeni ja hakkasin uuesti astuma. "Kas sa sängitamiseks ja lipupanemiseks ja presidendi kõneks ei jäägi?" "Ei. Tahan teda eelkõige mäletada elusana." ma sõitsin koju, tegin ühe kuuma mullivanni ja heidsin magama, ärgata suvatsesin alles kelle üks päeval, siis läksin ka agentuuri, kus mul seisis vastas juba uus paariline, imelik, et kuuest aastast saab saab kõigest päevaga paarilise välja vahetada aga mis siis ikka tööd tuleb teha. "Älis, saa tuttavaks see on Kerstin, sinu uus partner." ütles Nicolette, meie töödejuhataja. Vaatasin seda plikat pika pilguga. "Heaküll. Eelnev register." vastasin kindlalt. "8 kuud Iraagis julgeolkut, kolm aastat salaluures, nüüd siis sinu partner topletagentluses." "Heaküll, umbes sama kaua relva käsitlenud nagu ma, aga ära sa isegi mitte mõtle, et topeltagentlus on sama mis julgeolek või salaluure." ütlesin jällega üleolevalt. "Minu...õigemini meie tuppa palun." lisasin ja hakkasin ees minema. "Kuida sa siis siia sattusid, Kerstin?" "Hmm, esiteks olek Kessu sulle ja teiseks, olen alati seda teha tahtnud." "No kui alati, siis miks mitte algusest?" "See on keeruline seletada ja võtab aega." "No aega on meil tervelt 48 tundi enne järgmist Venemaa-Ukraina reisi. Istu." "Miks sa mind käsutad.?" "Sest mulle meeldib." "Heaküll, ma istun, aga sellepärast, et ma tahan mitte, et sina käsid. Kus mu laud muidu on?" Selle peale jäin ma väga tõsiselt vaatama ja kuidagi justkui katkesin. "aaah, vanandust, ma ei tahtnud." vabandas Kessu ja otsis kohta kuhu pilku heita. "Seal." näitasin näpuga eelnevale Eli kohale. "Okei." '
On neli aastat sellest, kui meist Kessuga parterid said ja nüüd oleme me peaaegu lahutamatud. Kanda tohtis tööpostil ka aind nelja erinevat stiili riietust.
"Hei, Kess. Operation Tokio hotel." ütlesin ja me laskusime ühe kõrgema maja katuselt trossidega madalama maja katusele, mis btw enamus oli klassist, lõikasime sinna ilusa ringikese sisse ja lasime enda mööda trossi põrandale. "Here we go." ütles Kessu. Ja meie mai ei tea mitmes operatsioon algas.